PEATÜKK 1

PEATÜKK 2

PEATÜKK 3

PEATÜKK 4

PEATÜKK 5

PEATÜKK 6

PEATÜKK 7

Peatükk 1

Peatükk 2

Peatükk 3

Peatükk 4

Peatükk 5

Peatükk 6

Peatükk 7

7.2 MUINASAJAST UUSAJANI

Muistne Egiptus (3000 aastat e.m.a)

Umbes 3000 e.m.a oli Egiptuse aadli tunnuseks kiilaks raseeritud pea, millel oli, kliimat arvestades, ka praktiline väärtus.
Samas nõudis mood, et tähtsamatel sündmustel kaeti pea parukaga, mille valmistamiseks kasutati nii inimjuukseid kui ka lambavilla.
Mehed uhkeldasid valehabemetega, mis olid eelnevalt lokitud ja punutistega ehitud. Muistsetel egiptlastel oli olemas isegi nn juukse jumal.
Selleks, et parukatel oleks kaunis must värvus, tooniti neid indigoga, kui aga juustele ja küüntele sooviti anda punakas-oranžikat läiget – saadi abi hennast.
Umbes 1150 e.m.a ilmusid parukatesse sellised toonid nagu sinine, roheline ja punane. Kõige populaarsemaks soenguks oli sirgelt lõigatud juuksed, mille pikkus varieerus lõuast kuni õlgadeni.
Vaigust ja mesilasvahast segati kokku algelisi soengufiksaatoreid.
Püüti leida tõhusaid vahendeid nii kiilaspäisuse kui hallide juuste vastu.
Juuksekasvu loodeti taastada paljakule asetatud hakitud salatilehtedega, halle juukseid pidi aga uuesti mustaks tegema musta härja veri, mis aeti koos õliga kuumaks, jahutati ja kanti juustele.
Jõukamad inimesed kasutasid isikliku juuksuri teenust, kes kuulus nende kaaskonda (fotol Elizabeth Taylor filmist „Kleopatra“). Vaesemad kodanikud kasutasid rändjuuksuri teenust.

Muistne Rooma (8. sajand e.m.a – 5. sajand m.a.j.)

Soengut peeti rooma naise välimuses väga oluliseks.<br>
Rooma riigi varasemal perioodil kanti lihtsalt keskelt lahku kammitud ja kuklale sõlme seotud juukseid.<br>
Rooma Impeeriumi ajal koguti juuksed kukla taha või pea peale keerulistesse sõlmedesse ning palmikutesse. Lauba ümber seati juuksed jäikadeks peenikesteks lokikesteks. Soengu kooshoidmiseks ja kaunistamiseks kasutati juuksenõelu, võrke, pärlite ja kalliskividega kaunistatud paelu, võrusid, kilpkonnaluust kamme ning hiljem diadeeme.<br>
Muistses Roomas kandsid mehed üsna pikki juukseid ja habemeid. Rooma Vabariigi ajal olid habemed endiselt veel moes, aga juuksed lõigati juba lühikeseks.<br>
Hiljem, umbes 200 eKr, muutus näo raseerimine väga levinuks. Habemeid jäid kandma ainult filosoofid ja õpetlased, soovides järgida Rooma tarkade stiili.<br>
Habemeajamise töökojad said populaarseteks meeste kogunemiste kohtadeks, kus peeti nii poliitilisi kui ärilisi vestlusi. Rikkad roomlased lasid habet ajada kodus spetsiaalsetel orjadel.<br>
Juukseid kanti suhteliselt lühikestena, kuid soengustiil oli enamasti suunaga ette ning hästi õlitatud või vahatatud. Kasutati ka kuumi tange lokkide tegemiseks. Juukseid kähardasid ka küpses eas mehed.<br>
Kiilaspäisust peeti inetuks ja püüti seda varjata ning ka ravida kõiksuguste haisvate vedelikega. Kasutati ka valejuukseid, mis olid liimitud peanahale ja korralikult kujundatud. Julius Caesar (pildil) tõi moodi loorberipärja, mis oli aumärgiks sõjaliste või akadeemiliste saavutuste eest, samas oli see talle ka hea võimalus varjata oma süvenevat kiilaspäisust.

Muistne Kreeka (8. sajand e.m.a – 6. sajand m.a.j.)

Muistse Kreeka ajastul said alguse ilusalongid. Filosoofid, kirjanikud, luuletajad ja poliitikud vahetasid kõiksuguseid uudiseid just sellel ajal kui neid raseeriti, lokiti, maniküüriti, pediküüriti või hoopiski masseeriti.
Juuksed olid üldjuhul pikad, tumedad ja paksud, loomulikult või kunstlikult lokitud ning erinevatesse kujunditesse seatud. Populaarsed olid igasugused metallist ja riideribast tehtud peaehted.
Sel ajastul avastasid naised võimaluse kanda juukseid hobusesabas. Et juuksed paremini läigiksid ja lõhnaksid, võeti appi õlid, vahad ja pumatid. Blondid kiharad olid muistses Kreekas haruldased ja selleks, et sellist väljanägemist saavutada, pleegitati juukseid kaaliumkloriidi, vee ja kummeli tõmmise seguga. Soeng olid sageli meistriteos, mida teostas suur teenijate hulk.
Iidse Kreeka varasemal perioodil kandsid mehed pikki juukseid ja pikka habet. Juustest moodustati mitmesuguseid jäiku kompositsioone: punuti kõrvade taha kaks tugevat juuksepalmikut ja keerati nad ümber pea ning laubaäärsed juuksed sätiti paksudeks rõngakujulisteks lokkideks. Teine põhiline soeng koosnes tihedatest lokitud salkudest – see oli jumal Zeusi soeng, kus lokid langesid ilusate vertikaalsete ridadena.
V – IV sajandil e.m.a. kadusid aga need soengud ajapikku ja asemele tulid lühikesed ja tugevasti lokitud soengud. Suurt tähelepanu pöörati juuste lokkimisele, mida teostati nii külmal kui kuumal moel. Soengutes esinesid erinevad lokkide vormid: rõngakujulised, spiraalsed ja torukujulised.
Ateena riigi õitsengu ajal muutusid soengud naiselikumateks. Üks nendest sai nimetuse „Apollo seos“, mille puhul pikkad lokkis salgud seoti lipsukujuliselt pealaele.
Väga populaarne oli ka lühike sportlik soeng nimetusega „Makedoonia Aleksander“, mille puhul lõigati juuksed järku, lokiti vabalt ja kujundati kaunilt.
Hiljem kasutati juuste kooshoidmiseks ja kaunistamiseks peavõrusid ning lilledest ja lehtedest punutud pärgi.

Keskaeg (5. – 15. sajand)

Juuksuritöös tekkis uus amet – saunamees, kes lõikas juukseid, tegi soenguid ja ajas habet ning andis ka meditsiinilist abi.
Keskaegne soengumood pendeldas, aga pidevalt rooma ja vanagermaani kombe vahel, kus germaanlased kandsid pikki juukseid, kui inimese väärikuse ja tähtsuse tunnusmärki.
Naised kandsid pikki lahtisi juukseid, mida hoidis koos pea ümber seotud pael või võrk. Vahel punusid naised oma juuksed kahte patsi, need keerati kõrvade kohale kokku ning kinnitati valge lindiga, mis kattis lauba, soengu ja lõuaaluse. Kõrgemast seisusest daamid kandsid selle peal veel pärga. Naiste peakatte lisandiks peeti kogu Euroopas peent läbipaistvat vuaali, mille tootmise poolest oli kuulus Reimsi piirkond Prantsusmaal.
Habet mehed ei kandnud, kuid vuntsid olid pikad.
Alates XIV sajandist ilmus Euroopasse nn burgundia mood, mida iseloomustas rikkus ja säravus. Kõrgematest kihtidest noored mehed hakkasid juuksed lokki keerama ja kandma oskuslikult kujundatud habemeid ja vuntse.
Naiste soengud olid kaetud mitmesuguste hiiglasuurte ja naljakate peakatetega.

Renessanss (12. – 17. sajand)

Renessansiaegses Itaalias olid kaunid ja naiselikud, punakuldse tooniga blondid juuksed eriti hinnatud. Heledad juuksed olid Itaalia naiste unistuseks ja meeste imetlusobjektiks juba Rooma ajast peale.
Sel ajastul polnud juuste pleegitamine keeruline. Naised istusid kannatlikult kuuma päikese käes, peas ilma põhjata kübar ja juuksed rippumas üle selle laiade servade. Palavuse peletamiseks niisutati aeg-ajalt nii ennast, kui juukseid pika varda otsa pistetud käsnaga. Veneetsias ehitati selle tarbeks katustele väikesed kambrid, kus daamid pleegitasid oma kiharaid. Pleegitamis- ja värvimisvahendite retsepte hoiti kiivalt saladuses, nende valdajad, habemeajajad ja juuksurid, osutasid oma teenuseid vaid suure tasu eest.
Itaallannade soengud üllatasid oma mitmekesisusega. Daamid järgisid antiikseid eeskujusid ja keerasid oma juukseid sõlmedesse ja punusid patsidesse, mis seoti paeltega ja kaunistati pärlitega või pandi neile ümber nahast vutlar või tutikesega lõppev võrk. Pikad lokid raamisid nägu, sageli seoti kimpu korjatud juuksed ristuvate paeltega kukla taha, kust need siis laineliste lokkidena seljale langesid.
Paljud naised pidid kasutama võltslokke- ja patse, et selliseid soenguid endale võimaldada.
Prantsuse kavalerid loobusid 1520. aastatel itaallastelt üle-võetud moest, pikkadest lokitud juustest, ja lõikasid need siilisoenguks. Selle lühiaegse moemuutuse põhjustas täiesti juhuslikult kuningas Francois I – kuningas sai lahingus peast haavata ja arstide nõudel tuli tal juuksed lühikeseks pügada – peatselt jäljendas tema uut soengut kogu õukond. Enne seda kandis kuningas pikki juuksed ja need pidid kraele langema paremalt poolt.

Navarra kuninganna Marguerite (pildil) sai kuulsaks ülirikkalikult kaunistatud kõrgete naiste soengute algatajana. Need kujutasid endast metalltraadist karkassile tehtud tumedavärvilisi parukaid, mis puistati üle musta puudriga, pidulikumatel puhkudel, aga muskaatpähkli ja hõbedaläikelise metallipuruga. Sageli juhtus, et ohtra kaunistuste alt ei olnud parukat nähagi.

Inglismaal kuninganna Elizabeth I (pildil) ajal kanti kõigis erinevates värvitoonides parukaid. Kuninganna eelistas punakat või safranikarva soengut, mida ehtisid arvukad teemanditega nõelad ja hõbedane juuksevõrk. Elizabeth I tõi moodi ka paruka karkassi külge kinnitatud loori, mis tekitas mulje pilvekesest. Soengut kaunistasid veel ripatsitega kuldvõrud.
Hispaanias tehti parukaid siidniitidest, mille vahele põimiti pärleid ja pitse. Laupa ja põske täiendasid lokikesed. Daamid kandsid peakatte külge õmmeldud juuksekrunne ja eri värvi kiharaid. Parukatele puistati peale rohkesti värvilist ja kuldset pulbrit.
Anglosaksi mehed kandsid kas pikki juukseid või väga lühikesi soenguid, mille puhul oli isegi kael raseeritud (Inglismaal olid need moes 11.–13. sajandil). Naiste soengutes domineerisid juuksevõrguga kinnitatud sarved ja keskelt lahku kammitud juuksed.
Saksamaal oli meeste juuksepikkus lõuani või isegi õlani.
Prantsusmaal oli meestel kombeks habet ja vuntse kanda.
Põhja-Euroopas elavatel naistel olid pikad juuksed, lokitud või patsi palmitsetud. Väga paljud naised kandsid juustes ka šinjoone.

Barokk ja Rokokoo (17. – 18. sajand)

Louis XIII (pildil) oli mees, kes tõi moodi paljaks raseeritud näo, ülespoole keeratud vuntsid ja lõuaotsa tuti. Selle ajastu noored mehed kandsid pikki lokkis juukseid või parukaid.
Versaille lossis Pariisis töötasid usinalt parukameistrid, kes oma teoste loomiseks kasutasid loomakarvu, mererohtu ja maisikiude.

Louis XIV (pildil) ei näinud esialgu parukatel mingit mõtet, sest tema enda juuksed olid väga tihedad, kuid vanemas eas hakkas ta juuksekasv märgatavalt hõrenema ning endast lähtuvalt, kehtestas ta riigis üleüldise parukakandmise käsu.
Alguses olid Louis’ parukad suhteliselt rahumeelsed, ent peagi hakkasid need kandma nimesid, nagu „Lõvilakk“ ja „Puudel“, mis viitasid otseselt nende väljanägemisele. Louis’ ajal hakati parukaid eristama vastavalt seisusele: vaimulikel olid keskmise tiheduse ja ümara kujuga nn Hispaania parukad, kõrgetel ametnikel kõrged ning kandilise kujuga, sõjaväelaste parukad seoti tagant lindiga kinni.

Louis XIV noorukipõlve pidutsemiseperioodil „noorenesid“ ka daamid, kandes kas lapselikku käharpead või õlgadeni ulatuvaid juukseid, mis olid tagant lindiga seotud.
17. sajandi 60. aastatel hakkas levima soeng nimega fontange (pildil) – tanuga teostatud kõrge soeng, mis püsis moes kolmkümmend aastat. See soengumood tekkis tänu preili Angelique de Fontange`ile, kelle juuksed puhus tuul jahi ajal sassi. Kaunitar ei ehmunud sellest, võttis vääriskividega ehitud sukapaela ning sidus juuksed pealaele kokku. Kuningale see soeng meeldis ja otsekohe asusid naised teda jäljendama.

Soengukunstniku elukutse kerkis esile Louis XV (pildil) ajal, tänu tema armukesele Madame de Pompadourile (pildil). Parukameistrid olid palju kõrgemalt hinnatud, kui juuksurid. Rokokoo ajastu soengud on legendaarsed oma ebaloomulikkuse ja ebatervislikkuse tõttu.

Stiilipidudel soovis iga naine olla teistest naistest kaunim ja silmapaistvam. Selle aja soeng oli kooslus lilledest, lindikestest ja kivikestest. Parukaid toestati traatidega ja täideti kõikvõimalike ehitusmaterjalidega, et need püsti seisaksid. Juuksed keerati ümber raami, mis oli täidetud vati, riide või põhuga ning tsementeeritud vastava pastaga. Niimoodi valminud soengud kujutasid laevu, linnupuure ja muud sellist, koos kõige elavaga.
Soengud kõrgusid kuni 1,5 meetrini. Peale selle, et need olid suured ja katastroofiliselt ebamugavad, tuli neid kanda mitu nädalat ning seetõttu asus neisse elama palju ebameeldivaid putukaid: lutikaid ja kirpe. Tööd said lõhnameistrid, kes proovisid parasiitide elu põrguks muuta. Kasutati ka kratsimispulka, et kõige selle elavaga peas toime tulla.